Erlend Teemägi

Kadrioru Rohelise aasa staadioni rajamiseks avastasid meie kergejõustikupioneerid.
     Võitlus kergejõustiku arengu eest on olnud ühtaegu võitlus treeningu- ja võistlusareeni eest. Esimeste nn koguvõistluse päevil 1910. aasta suvel õhkasid ala esimesed eestvõitlejad Päevalehes: "Kõige suurem halbtus, mis Tallinnas spordielu takistab, on tarviliku mänguplatsi puudus, kus jooksmisi, hüppamisi, loopimisi ja viskamisi võiks toime panna. Linna omavalitsusel on kohustusi rahva tervise ja kehalise edenemise vastu."/1/
     Samas nägid meie kergejõustikupioneerid Kadrioru Rohelises aasas ainusündsat maa-ala Tallinna suurimale spordiväljale. 1911. aastal käis Leopold Tõnson Kalevi esindajana Peterburis keisrikoja maadeülema vürst Kotšubeiga selle üle läbirääkimisi pidamas. Tingimused aga osutusid ebasoodsateks ja spordivälja ehitamine jäi unistuseks. /2/
     Vabadussõja päevil lubas tollane peaminister Konstantin Päts Rohelise aasa sportlastele Vabadussõjas nähtud teenete eest ja pärast Antverpeni olümpiamänge kinnitas seda lubadust omalt poolt ka Tallinna linnapea Anton Uesson. /3/
     Staadioni sünni tagas siisski alles kergejõustiklaste kaalukas võitlus nii sõnades kui tegudes. Meenutagu seda 1922.a novembris Eesti Spordilehes avaldatud kirjutis "Eesti Staadion". /4/
     "Omal ajal sai Ehituspäävalitsuse juhataja hra Habermann´iga läbi räägitud... /.../ Viimane teatas, et riigi poolt on määratud staadioni ehitamiseks kohane maa-ala Kadriorus, Rohelisel aasal. Et aga selle maa-ala saamisega mitmesugused sekeldused Eesti hobusekasvatuse ja arendamise seltsiga ette on tulnud, siis on see küsimus soiku jäänud ning päälinnas puuduva staadioni ehitus päevakorrast kalevi alla pandud.
Et staadioni ehitamisega edusamme teha ning üldse spordi edendamiseks ja arenemiseks Eestis suuremat hoogu anda, on pühapäeval 19.novembril ärapeetud kerge-, raske- ja veepalliliidu asemikkudekogu kaalunud küsimust. /---/
Niisugust sammu meie sportlaste poolt tuleb tervitada. Nagu näha, on sportlased aru saanud, et nad ise oma parema tuleviku ja hää käekäigu eest hoolt kandma ja võitlema peavad hakkama.

     /---/ Paljud, kes ennem pole Eesti lippu näinud, (on) huvitatult küsinud: "Mis riigi lipp see on, kus asub see riik?"
     Hobusekasvatajad ei olnud einsad Rohelise aasa kosilased. Olulisemaks oli laulurahvas. Staadioni rajamine kulgeski lõpuks koostöös Eesti Lauljate Liiduga. 1923.a laulupeoks ehitatud laululava (arhitekt Karl Burman) konstrueeriti nii, et see oli võimalik hõlpsasti staadioni tribüüniks teha.
     31. märtsil 1923 kirjutasid Eesti Spordi Keskliidu esindajad Leopold Tõnson ja Johannes Kauba teedeministeeriumi töötajatega alla maa-ala (65 525 ruutmeetrit) rentimise lepingule Kadriorus, et ehitada sinna kuue raja, heite-ja hüppesektorite ning kahe harjutusväljakuga staadion. /5/
     Tööd väljakul nõudsid veel omajagu aega. Baltimaade omaaegse parima staadioni piduliku avamise ja esimese võistluseni tuhandete pealtvaatajate ees (Eesti Spordilehe endmeil 15 00 inimest) jõuti 13.juunil 1926. Suursündmust kaunistas sportlikult peamiselt Eesti-Leedu maavõistlus jalgpallis tulemusega 3:1 peoperemeeste kasuks. Eesti kergejõustiklased tegid vastsel rajal ja väljal sisuliselt hooaja avastardi. Rikkaliku auhinnalauda tühjendasid märgatavalt juba võistlusvormi saavutanud külalissportlased lõuna poolt - Poolast ja Lätist. /6/
     Kuu hiljem leidis samas aset esimene Tallinna-Helsingi linnavõistlus /7/ ning 30. juulil elati vahetult kaasa maailmaspordi suurkuju Paavo Nurmi esinemisele. 17 päeva varem oli hõimurahva olümpiasangar püstitanud 3000 m rekordi 8.20,4, Tallinnas fikseeriti talle staadionirekordina 8.38,6. /8/ Augustis võisteldi Kadriorus Eesti meistritiitlitele.
     Staadioni valmimise ootel kirjutas Eesti Spordilehe toimetaja Harald Tammer, et "õppimise ja imiteerimise ajajärk, milleks peaasjalikult välismaa reisid, peaks möödas olema, nüüd peaks kodus algama loomistöö, saadud kogemuste najal koduse materjali vormimine suursaavutusteks, süvenemine ja viimistlemine, tõsine spordikultuuriline töö. Kui seni meie olud ei küün(d)inud rahvusvahelise tasapinnani ja seega koduse võistlemise osalt võimatuks tegid, peaks Kadrioru staadioni valmimisega see puudus kõrvaldatud olema. Nüüd peab osatama endid kodus maksma panna /---/. Tänavune suvi peab juba näitama, kas suudab veel vana kergejõustiku känd haljaid võsusid ajada." /9/

     Kadrioru Staadion parendas oodatult rahvusvahelist suhtlust ja võimaldas kohale tuua võistlejaid, kellelt mõõtu võtta. Tunnustatud atleedid pakkusid konkurentsi Eesti paremikule ning oma ala meistritena olid meie kergejõustiklaste järelkasvule innustavaks eeskujuks.
     Vaadeldes staadionirekordite kronoloogiat (vt Rekordid), kohtame avavõistlustest alates tulemusi maailmakuulsustelt. Esimeste hulgas on jätnud siia jätnud siia jälgi näiteks hõimuveljede legendaarne jooksumasin Paavo Nurmi ja Poola Nurmiks tituleeritud Janusz Kusocinski. 1938. aastal Kadriorus maailma kõigi aegade teise odavisketulemuse saavutanud Gustav Sulele lennutas 75-meetrise tippmargi ületamiseks soomlaste Maailma-Matti (Matti Järvinen). Eksootilisemate külalisvõistlejatena imetleti 1930-ndail hüppealade olümpiakangelasi tõusva päikese maalt. /10/
     Kadrioru Staadionil võistelnud kõige tituleeritumate sportlaste - olümpiavõitjate, maailmameistrite ja maailmarekordite püstitajatena tuntud kergejõustikutähtede koguarv küünib üle 120 (vt Kadriorus võistelnud kergejõustikukorüfeed).

1939. aastast varikatusega betoontribüün 
     Kadrioru Staadioni radasid ja tribüüni on tulnud mõistagi aeg-ajalt uuendada. Puittribüün vajas juba kuue-seitsme aasta pärast remonti ning teenis pealtvaatajaid pisut üle kümne aasta. 1936-1938 rajati meile veel tänapäevalgi meelepärane avara varikatusega betoontribüün. Toonasest katuseehitusest kirjutati kui silmapaistvast saavutusest raudbetoonkonstruktsioonide vallas ning staadionist ikka ja jälle kui Baltimaade parimast. Õnnestunud projekti autoriks oli argitekt Elmar Lohk. 
     Staadioni uue tribüüni avamine president Konstantin Pätsi osalusel 15. mail 1938 kujunes rahvasündmuseks. /11/ Enam kui 8000 pealtvaataja ees defineerisid ligi 1100 sportlast eesotsas olümpiasangari Kristjan Palusalu ning Euroopa meistrite Arnold Viidingu ja Johannes Kotkaga.
     Eesti jalgpallikoondise kohtumine Prantsusmaalt Strasbourgist tulnud profiklubiga lõppes pealtvaatajate tulisel kaasaelamisel viigiliselt - 1:1. Kergejõustiklased korraldasid jalgpallimatši vaheajal noortele 1000 m jooksu ja vanematele 4x100 m teatejooksu.
     30 aastat, kuni Komsomoli (Kalevi) staadioni valmimiseni 1955 oli Kadrioru Staadion Eestis konkurentsitult esindusareen.

 

Ajavool tingib staadioni kaasajastamisi
     1964 pandi tribüünialustesse ruumidesse keskküte, mis võimaldas kasutada staadionit treeninguteks ka talvel. Pärast värskenduskuuri oli staadion olümpiahooaja kevadel taas maavõistluse areeniks.
     1970. aastate algul toimunud ulatuslikuma rekonstrueerimise käigus laiendati Kadrioru Staadion kaheksarajaliseks ning nii rajad kui hüppe- ja heitesektorid, samuti treeninguväljak said asfaltkummikatte. Toimus põhjalik remont ka jalgpalliväljakutel. Taas veetles sportlasi ja spordihuvilisi Kadriorg esindusliku staadioniga.
     1974 kujunes vastrenoveeritud staadion eriti menukaks kümnevõistlusareenina. Kergejõustikuajalugu rikastas oluliselt ajalooline mitmevõistlusematš N.Liit - Saksamaa FV - USA (ameeriklastele esimene taoline) /12/. 1975 pälvis Kadrioru Staadion tunnustust N-Liidu rahvaste spartakiaadi mitmevõistluse näol. /13/. Hüppesektorid olid saanud sünteetilise rezdorkatte ja kasutati juba arvutite abi.
     1982 anti staadioni ekspluatatsiooni infotabloo.
     1976 - 1980 peeti meie kergejõustiklaste meelispaigas hooaja jooksul 140-150 võistlust ning aastas kasutas staadioni võistluspaiku ja sektoreid üle 150 000 sportlase. Koormatud staadion koos tribüünidega kisendas jälle kapitaalremondi järele. /3/

Kadrioru Staadionist on saanud tähelepanuväärne suurvõistluste areen
     1984 - 1986 jõuti teostada senisest kõige mahukam remont ja rekonstrueerimine. Staadioni 60.aastapäevast algas Kadriorus üleliiduliste ja rahvusvaheliste suurvõistluste karussell, kustmaalt meil püsivad eriti meeles maailmarekorditega (Heike Drechsleri 7.45 kaugushüppes ja Juri Sedõhhi 86.66 vasaraheites) päädinud N-Liidu ja Saksa DV maavõistlus /14/ ning kümnevõistlusepeod, mis tipnesid Valter Külveti triumfiga üleliidulistel meistrivõistlustel 1987. /15/
     Tiit Karuks kirjutas "Kehakultuuris": "Taaskohtumine vana hea staadioniga läks nähtavasti paljudele hinge. Kadrioru Staadioni väärtused (otstarbekas, mugav, kodune jne) ei jäänud külalistelegi märkamata: Saksa DV nimekamaid spordiajakirjanikke, palju käinud ja palju näinud Eberhard Bock pühendas sealse kergejõustikulehe "Der Leichtathlet" veergudel ilmunud loos meie esindusstaadionile eraldi lõigu." /16/
     Nelja aasta jooksul pidas N.Liidu koondis enne suurvõistlusi siin ka treeningkogunemisi. Üleliidulise koondise juhtfiguuriks tõusnud kauguhüppe omaaegne maailmarekordimees jagas omakorda paljude spordikuulsuste tunnustussõnu: "Kadrioru Staadion on nagu loodud kergejõustikuvõistluste korraldamiseks. /---/. Nimetaksin seda parkstaadioniks. Mugav, kodune." /2/

     Pärast Eesti taasiseseisvumist leidis taas aset peaareeni ja harjutusväljaku jooksuradu kaasajastav remont. Seejärel on rahvusvahelisse spordiliikumisse naasnud Eesti Kergejõustikuliit haaranud järjepanu tänuväärselt võimalustest Euroopa Karikavõistluste korraldamiseks koduareenil ja Kadrioru Staadion on selleks igati sobinud. Eriti mitmevõistluse pidupäevadeks.
     15 aasta jooksul, alates 1993-ndast, oleme koguni kaheksal korral saanud kodustaadionil vahetult kaasa elada oma soosikutele Eesti spordi paraadalal kümnevõistluses. Seejuures neljal korral oleme nautinud esinemisi kõrgeimas - Superliiga seltskonnas.
     Hubases Kadriorus, meie asjatundliku kümnevõistluspubliku innustaval kaasaelamisel on saavutanud oma meeskonnarekordi mitte ainult Eesti, vaid ka Tšehhi, Hispaania, Hollandi, Venemaa, Ungari, Valgevene jmt riigi kümnevõistlejad. /17/
     Tunnustust on pälvinud samuti siin korraldatud kergejõustikumiitingud maailma paremiku osalusel. Näiteks "Tallinn 2005", eestvedajaks mainekas mänedžer Aivar Karotamm, pälvis Euroopa Kergejõustikuliidu kalendrivõistluste sarjas EAA Outdoor Permit Meetings neljanda koha. /18/
     Viimane kapitaalne uuenduskuur peaareenil ja harjutusväljakul koos tänapäevase varustuse hankimisega toimus 2000-2001. Eesti kergejõustiku 95.aastapäeva tähistati meie kergejõustikuliidu kodustaadionil (just nii tituleeris võistlusareeni liidu president Neinar Seli) uue kalli infotabloo käikuandmisega 2004. /13/
     Kadrioru Staadion on põlistatud meie spordiajalukku ka selliste üleriiklike suursündmustega nagu Eesti mängud 1934 ja 1939. Samuti unustamatute jalgpallimaavõistlustega riigi pöördelistel aastatel. Ent hubasest võistlusareenist Kadriorus on saanud ennekõike meie kergejõustiku pühamu. Staadioniga põlise pargi rüpes harmoneerub ideaalselt kergejõustiklasi ja pealtvaatajaskonda liitvast fluidumist tulenev idüll.
     Ikka ja jälle kohtame Kadriorus maailma sporditähti. Väga kõnekad on olnud ja on ka tänapäeval staadionirekordid. Siin on kosunud eestlaste spordiasjatundlikkus ja siit on saanud ikka ja jälle innustust, tuult tiibadesse spordi järelkasv. Kaasmaalaste saavutused - eriti aga siin vahetult nähtuna - sisendavad omakorda rahvale usku iseendasse.

Näeme jätku söakatele ettevõtmistele
     Praegu kavandatakse koos linnavalitsusega Kadrioru Staadioni täielikku renoveerimist, pealtvaatajate istekohtade arvu tõstmist 8000-ni või isegi 10 000-ni, kogu infrastruktuuri ümbertegemist - hõlmatud on harjutusväljakud, laod, väravad, juurdepääsuteed, valgustus...Mäletame, et just valgustus oli kitsaskohaks, mis ahendas mõni aeg tagasi siin rahvusvaheliste jalgpallimatšide läbiviimist. Tähtajana on silme ees aasta 2011, mil Eesti Kergejõustikuliit tahab korraldada Kadriorus juunioride EM-i ja super-GP osavõistluse ning Tallinnast on saanud Euroopa kultuuripealinn.
     Suur spordijuht Leopold Tõnson, nii ideede genereerija kui ka elluviija - ka Kadrioru Staadioni rajamisel - , väärib mälestussammast. Ja see võiks leida aset just üha esinduslikumaks muutuva Kadrioru parkstaadioni rüpes. Niisugusele mõttele tuldi esmakordselt 1935 ja tähtpäevadel on seda ka meelde tuletatud. /19/ Jääb loota, et ideed arendatakse nüüd teostamise suunas - 13.jaanuaril on Leopold Tõnsoni 130.sünnipäev.

 

VIITED

1  Spordielu ärkamist... Päevaleht, 2.juuli 1910.

2  Pool sajandit Kadrioru staadioni. Spordileht nr 66, 7.juuni 1976.

3  E. Teemägi Kadrioru staadion 80. Linnaleht, august 2006.

4  A. Stömling. Eesti Staadion. Eesti Spordileht nr 42/43 1922.

5  R. Toomsalu. Üks kevade ja suvi. Tallinn 1993, lk 60.

6  Kergejõustiku suurpäevad. Eesti Spordileht nr 22 1926

7  Helsingi - Tallinna linnavõistlus. Eesti Spordileht nr 25 1926

8  Paavo Nurmi Eesti staadionil. Eesti Spordileht nr 28 1926

9  Kergesportlaste ettevalmisusest hooajaks (H.Tammer). Eesti Spordileht nr 11 1926.

10  A.Adari. Hinnangut ja arvusid väljalt ja rajalt. Eesti Spordileht nr 47 1936

11  A. Adari. Staadioni uus tribüün avatud. Eesti Spordileht nr 5 1938.

12  E. Teemägi. Kergejõustikupidu. Kehakultuur nr 17. 1974.

13  E. Teemägi. Suur spartakiaad tuli Tallinna. Kehakultuur nr 13 1975

14  O. Kuusik. Kuulsuste paraad rekordite saatel. Spordileht nr 73 1986.

15  E. Teemägi. Meeldejääv kümnevõistlusesuvi. Kehakultuur nr 18 1987.

16  T. Karuks. Staadionijutt. Kehakultuur nr 17. 1986.

17  Kadrioru Staadion - parim kümnevõistluse areen. Euroopa mitmevõistluse karikavõistlused 2003 (võistluskava), lk10.

18  Ranking List of EAA Outdoor Permit Meetings. European Athletics Yearbook 2005-06. Lausanne 2006, lk 78.

19  Kaie Voolaid. Leopold Tõnson. 2002, lk 26