Kadrioru Staadion
 
otsi
Ülevaade staadioni ehitusest

Koostanud: Erlend Teemägi ja Olavi Sikka

31. märtsil 1923 kirjutasid Eesti Spordi Keskliidu esindajad L. Tõnson ja J. Kauba Teedeministeeriumi töötajatega alla Kadriorus maa-ala rentimise lepingule (12 aastaks), et ehitada sinna kuue raja, heite- ja hüppesektorite ning kahe harjutusväljakuga staadion. Kokkuleppel Lauljate Liiduga otsustati rajada Rohelisele aasale esialgu 1923. aasta laulupeoks laululava, mis edaspidi anda sportlaste käsutusse. Laululava ehitus tõotas tulla tolle aja kohta suurejooneline, mida ajakirjanduses ( ajakiri "Agu" nr.13, 1923.a ) tutvustati järgmiselt: "Eesti laulupidu peetakse tänavu Tallinas Kadrioru Rohelisel aasal, kuhu ehitatakse laululava 10 000 laulja jaoks arhitekt Karl Burmanni plaani järele. Ehitus kujutab hiigla-treppi, mille ainsaks kaunistuseks on akustika otstarbel proportsioonides hoitud arhitektooniline tagasein, loožide sarnase keskkoha ja kumerate tiibadega, mis paviljonidega lõpevad. Paviljonidesse on paigutatud trepikojad, mis viivad lavaalusesse ruumi. Sarnaste treppide kaudu, mille arv seitse, pääsevad lauljad lava alt lavale. Suurem osa lavast jääb peale laulupidu püsima, umbes 12 aastaks spordi liidu staadioni tribüünina. Kogu lava on puust ehitus ja läheb ligi 3 miljonit marka maksma."

1. juunil 1923.a teatas Eesti Spordileht: "... ehitustööd on käimas. Staadioni mõõtmed vastavad viimasel ajal ehitatud sellekohastele eeskujulistematele asutustele väljamaal. Jalgpallivälja suurus on 106 x 68 meetrit. Jooksurada 400 meetrit."
Eesti Lauljate Liidu rahadega ehitatud laululava valmis juba samal aastal ning 30. juunist kuni 2. juulini  1923. aastal peetud VIII üldlaulupeol esines seal ligi 10 000 lauljat 300 laulukoorist.


Peale laulupidu said sportlased laululava koos 65 525 m2 maa-alaga enda käsutusse.
Arhitekt Karl Burmani projekti järgi valminud lava ehitati kiiresti ümber. Tribüüni istekohtade arvu vähendati 2250- le, millega tagati nimetatud maa-alale ka jooksuradade rajamine. Staadioni plaani koostas Berliini arhitekt Renner Spordi Keskliidu juhiste kohaselt. Jooksuradade ehitamine aga venis kogemuste ja raha puudumise tõttu. Suurte pingutustega jõuti siiski staadioni avavõistlusteni 13. juunil 1926. aastal. Vaatamata kiirustamistele valmis staadion, mis oli tolle aja Baltimaade esnduslikum.


13. juunil 1926.a toimunud pidulikust staadioni avamisest ja avavõistlustest võttis osa ligikaudu 15 000 inimest. Suursündmuseks avapäeval oli Eesti - Leedu maavõistlus jalgpallis, mis pealtvaatajate suureks rõõmuks lõppes tagajärjega 3 : 1 Eesti kasuks.


Staadioni tribüün teenis pealtvaatajaid - spordisõpru tõepoolest 12 aastat nagu algselt kavandati ning 1936.aastal otsustati tribüün rekonstrueerida. Vana puittribüün oli sattumas varisemisohtu ja suleti ekspluatatsiooniks. Eesti Spordi Keskliit võttis uue tribüüni ehitamise kaalumisele.


1936.a. kevadel kuulutati välja algprojektide saamiseks valikvõistlus kolme arhitekti vahel. Kõige vastuvõetavamaks osutus arhitekt E. Lohki projekt. Tribüüni lõplik projekt valmis 1936.a. sügiseks ning peale kinnitamist anti sama aasta lõpul ehitustööd vähempakkumisel välja ehitusettevõtja E. Olarile.


Tribüün kujutas endast kolme osa. Kaks äärmist katmata osa olid kumbki 31,15m pikad ja keskmine osa 50m pikkune. Seega kogu tribüüni pikkus 112,3m. Alumisele korrusele oli paigutatud valvuri korter, riietusruumid, dušširuumid, WC-d, politsei- ja arstiruumid. Teisele korrusele paigutati esindusruumid ja einelaud.


Peamine põhjus, miks võitis E. Lohki projekt oli õnnelikult lahendatud liikluse küsimus. Publik juhiti tribüüni tagaküljel asuva 6 trepi kaudu ülemist korrust kogu pikkuses viivasse ja läbivasse käiku ja alles siit omakorda 6 käigu kaudu tribüünile. Tol ajal oli pealtvaatajate suunamine tribüünile esiküljelt levinud paljudel Euroopa staadionidel (Firenze "Giovanni Berta") ning pole teada kuidas E. Lohk sellise õnnestunud lahenduse laidis. Tribüüni esiküljel on ainult kaks treppi, mis viivad loožidesse. Üldse mahutas tribüün 3500 pealtvaatajat.


Ehitusega alustati 1936.a. lõpul. Talveks rajati alusmüürid. Ehituse aluspinnaks oli liivakivi, mis mõnevõrra kergendas vundamendi rajamist. Temperatuurist, kahanemisest ja ebaühtlasest vajumisest tingituna oli katuseplaat jaotatud vuukide abil kolme ossa: 18,9 - 13,20 - 18,9m. Samuti olid ääreosad eraldatud vuukide abil keskmisest osast ning eraldatud üksteisest 20mm paksuse korgikigiga. Pealt olid vuugid täidetud tõrvatakuga ja asfaldikihiga ning kaetud vaskplekiga. Betooni valmistamiseks kasutati Kurna kruusa ja paekivi killustikku suurusega 7 - 30mm. Tsemendi koguseks 1m3 betooni kohta oli 300 - 350kg vastavalt konstruktsiooni tähtsusele. Kruusa, liiva ja killustiku vahekord määrati ehitusel nii, et oleks garanteeritud segu maksimaalne tihedus, mis oli eriti tähtis alati ilmastiku mõjude all olevale tribüünile. Katuseplaadi, samuti astmelise tribüüni jaoks segu koosseisu määramisel oli domineerivaks veekindlus. Nagu hilisemad vaatlused ja katsetused näitasid, saavutati praktiliselt täiesti veekindel betoon. Seetõttu oli esialgu astmestik jäetud täiesti isoleerimata, kuid siiski oli ette nähtud katus katta asfaldiga. Tribüüni valamistööd toimusid maist 3. augustini 1937.a. Tööseisakuid esines betoneerimistöödel vaid tsemendi puudumise, masinarikete ning ilmastiku tõttu, kuid suuremahuline töö teostati vaatamata kõigele suhteliselt lühikese tähtajaga.


Katuse valamine algas 20. septembril 1937.a. kell 8.00 ning lõpetati 24. septembril 1937.a kell 19.00. Täpselt kuu hiljem, 25. oktoobril, kõrvaldati katuse alt lõplikult raketis. Raketise kõrvaldamisega vajus katuse ots 36mm. Proovikoormamisel 120kg/m2- le, mis toimus 1. detsembril 1937.a. mõõdeti 6- tunnise koormatuse järel vajumist 7mm, millest 12 tunni möödumisel peale koormusest vabastamist jäi püsima 1mm. Seega maksimaalne üldvajumine oli 43,0mm. Teoreetilistel arvutustel saadud vajumine oli 43,5mm - seega täpsel mõõtmisel ja teoreetilisel arvutusel saadud vajumine olid võrdsed. Katust koormati liivakottidega. 12,8m konsoolkatust oli tolleaegne maailmarekord ja silmapaistev saavutus raudbetoonkonstruktsioonide vallas. Taas räägiti staadionist kui Baltimaade kõige esinduslikumast. Imetlust äratab, et üheaegselt ehitustöödega toimusid staadionil ka võistlused.


1938.a. 15. mail avati suure pidulikkusega staadioni moodne avara katusega betoontribüün. Pidustused algasid sportlaste defileega. Rongkäigus oli 1100 sportlast, kõige ees kahekordne Berliini olümpiamängude võitja Kristjan Palusalu, Euroopa meistrid Johannes Kotkas ja Arnold Viiging. Pärast sportlaste defileed tulid väljakule Prantsuse
profimeeskond Strasbourgi "Racing Club" ja eesti koondis 8000 pealtvaataja kaasaelamisel lõppes mäng viigiga 1 : 1
Spordiselts "Dünamo" Eesti Vabariikliku Nõukogu loomisega anti ENSV Rahvakomissariaadi otsusega 23. oktoobrist 1940.a. Kadrioru staadion üle vastloodud organisatsioonile ja staadioni uueks nimeks sa "Dünamo" Kadrioru stadaadion.
Sõjatules jäi staadion terveks, kuid veel 70. aastatel võis betoonis näha pommikildude jälgi.


Järgneval perioodil korraldati Kadrioru staadionil ridamisi rahvusvahelisi ja üleliidulisi võistlusi.
1964. a pandi staadioni tribüünialustesse ruumidesse keskküte, mis võimaldas staadioni kasutada ka talvel.
1968. a võeti vastu otsus katta Kadrioru staadion sünteetilise rajakattega, mis tol ajal kujutas endast kummiasfalti. Reaalsete tegudeni jõuti alles 1970- ndate aastate alguses.


1974.a. juunis lõppes staadioni rekonstrueerimine, mille käigus valmis:
- asfaltkummikattega 8- rajaline jooksurada ja hüppe- ning heitesektorid peaväljakul ( spetskattega pindala suurenes 4000 ruutmeetrilt 7700m2- ni ),
- kergejõustiku treeningväljak 300m ringrajaga, kaugushüppe-, ketta-, vasaraheite- ja kuulitõukepaikade ja odaviskerajaga,
- hüpete harjutusväljak asfaltkummikattega ( 1400m2 ),
- heidete harjutusväljak odaviske-, kettaheite- ja palliviskesektoritega,
- jalgpalliväljakud said põhjaliku remondi,
- ehitati ümber 2. korruse ruumid, osaliselt ka 1. korruse ruumid, keskküttesüsteem, kanalisatsioon, sanitaarsõlmed, piirdeaiad, teostati heakorrastustöid jne.


Kokku sai spetskattega radasid ja sektoreid 12 400m2 ( varem oli ca 4300m2 ), sellest 9300m2 asfaltkummikattega. Kogu rekonstrueerimise aja jooksul jätkusid normaalselt treeningud, võistlused ja teised üritused v.a suured kergejõustikuvõistlused.
Võistlus- ja treeningpaikade asetust võib jälgida skeemilt.


Peale rekonstrueerimist oli staadion suurte üleliiduliste ja rahvusvaheliste võistluste areeniks vabariigis.
7. - 8. juunil 1975.a peeti NSV Liidu rahvaste VI spartakiaadi finaalvõistlused kergejõustiku mitmevõistluses. Need olid esimesed NSV liidu rahvaste spartakiaadi finaalvõistlused meie vabariigis. Võistlusteks said staadioni hüppesektorid uue " Resdor" tüüpi katte, kuid peab ütlema, et see ei rahuldanud enam tiitlivõistluste vajadusi. Nendel võistlustel kasutati esmakordselt arvutite abi. Loožidesse olid üles seatud monitorid, milledelt võis lugeda võistluste hetkeseisu ja punktide arvu.

Vabariigis oli kujunenud olukord, kus Kadrioru staadion oli ainuke võistluskõlbulik kergejõustikustaadion, kuid see ei vastanud enam tänapäeva nõuetele.

Aastatel 1976 - 1980 toimusid praktiliselt kõik kergejõustikuvõistlused Kadrioru staadionil. Kadrioru staadioni oli kujunenud kergejõustiklaste meelisvõistluspaigaks. Keskmiselt peeti ühel hooajal 140 - 150 võistlust. Aastas kasutas staadioni võistluspaiku ja sektoreid üle 150 tuhande sportlase.
1982. a anti ekspluatstsiooni infotabloo. Staadioni tribüüni ja tribüünialuste ruumide tehniline seisukord aga üha halvenes. Sellise koormusega ei jõutud enam staadioni korras hoida.


Juba 1979.a kevadel teostas tribüüni tehnilise kontrolli tehnikakandidaat dotsent Tarmo Randvee. Eriti halb oli olukord hoone tagaküljel, kus temperatuurivuukidega katkestatud katuse veerenn juhtis sademete vee hoone seintele ja katuse tõmbidele, mistõttu seinad ja tõmbi betoon pragunesid ja armatuur roostetas. Tribüüni katmata osas oli kohati betoon murenenud ja armatuur roostes. Vaatlusel ilmnes, et tribüüni konstruktiivset osa pole 42 aastase ekspluatstsiooniperioodi jooksul remonditud. Ainult osaliselt olid likvideeritud sõjaaegsed pommijäljed. Äärmiselt oskamatult oli teostatud soojustus 1960- ndatel aastatel. Kokkuvõttes kirjutas dotsent Tarmo Randvee: " Staadioni tribüüni remont peab toimuma hiljemalt kahe aasta jooksul pärast ekspertiisi teostamist. Hilisema remondi eel tuleb ekspertiisi korrata."


Projekteerimisinstituudile " Kommunaalprojekt " anti projekteerimise lähteülesanne 1980.a. Dokumentatsioon oli ette nähtud koostada kolmes osas:
- tribüünide ja tribüünialuste ruumide kapitaalremont,
- peaväljaku ja sellega piirneva territooriumi kapitaalremont,
- harjutusväljaku kapitaalremont.


PI " Kommunaalprojekt " lõpetas staadioni kapitaalremondi projektdokumentatsiooni koostamise 1982. aastal. Üldmaksumuseks oli kavandatud 903,6 tuh. rubla, millest põhiosa moodustas uue rajakatte "Regupol" maksumus.
Spordirajatiste tehnilise ülevaatuse vabariikliku komisjoni protokolliga 31. märtsist 1983.a tunnistati Kadrioru staadioni tribüün koos tribüünialuste ruumidega avariiohtlikuks ning keelati nende edaspidine kasutamine.

11. jaanuaril 1984.a toimus Eesti NSV Ministrite Nõukogus koosolek, mida juhatas Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja  Arnold Green. Arutati Kadrioru staadioni kapitaalremondi ja rekonstrueerimise läbiviimist. Koosolekul märgiti, et kapitaalremondi viibimise tõttu halveneb pidevalt staadioni tehniline seisukord, millega võib kaasneda remondi- ja  rekonstrueerimistööde mahu oluline suurenemine. Koosolek otsustas määrata Kadrioru staadioni remondi- ja rekonstrueerimistööde tellijaks KS "Dünamo" Eesti Vabariikliku Nõukogu.


Kapitaalremondi suure mahu tõttu ei suutnud KS "Dünamo" EV Nõukogu  saavutada kokkulepet remondi- ja ehitusorganisatsioonidega projektijärgsete tööde lülitamiseks 1983 - 1984. a plaanidesse. Eesti NSV Siseministeeriumi Ehitus- Montaaživalitsus ei olnud tema kasutada oleva spetsiifilise tööjõu tõttu suuteline olema staadioni remondi- ja rekonstrueerimistööde peatöövõtjaks.

8. veebruaril 1984.a viis Eesti NSV Riiklik Ehituskomitee läbi ekspertiisi kapitaalremondi tööprojekti kohta. Ekspertiisiaktis märgiti, et tribüüni kandekonstruktsioonide olukord momendil ei ole varisemisohtlik, kuid nõuab kohest remonti, kuna armatuuri edaspidisel korrodeerumisel ei ole konstruktsiooni tugevdamine enam võimalik. Kokkuvõttes öeldi, et kapitaalremondi tööprojekti võib aluseks võtta remonttööde teostamisel.

13. juunil 1986.a möödus 60 aastat, mil rahvusvaheliste kergejõustikuvõistlustega avati Kadrioru staadion. Sellest ajast peale on kunagisel Rohelisel aasal paiknev spordiareen saanud kergejõustiklaste ja ka jalgpallurite üheks meelispaigaks. Oma kauni asukoha ja kodususega on ta lähedane nii sportlastele kui kaasaelajatele.
Tööde lõpetamisega kiirustamine tingis kohati lohakust - staadion kui kompleks ei saanud lõplikult korda. Paljutki tuli veel teha, mõndagi ümber teha ning kõik see nõudis aega, vahendeid ja kogemusi. Aega ja vahendeid enam ei jätkunud, kogemusi tuli tasapisi juurde.


1986 - 1990.a olid tõeline karusell. Toimus ridamisi rahvusvahelisi ja üleliidulisi võistlusi. Nelja aasta jooksul pidas tolleaegne NSV Liidu kergejõustikukoondis enne vastutusrikkaid tiitlivõistlusi treeningkogunemised Kadrioru staadionil.
Kui kerkis päevakorda Balti Mere Mängude läbiviimine olime seisus, kus rajakate ja inventar ei vastanud enam rahvusvahelisele tasemele. Kahjuks leiti raha ainult kõige hädalisema kindlustamiseks.

 

                
Kadrioru Staadion - Roheline aas 24, Tallinn   Telefon: 601 3564   E-post: staadion@kadriorustaadion.ee
BestIT OÜ